Köögiviljadega seonduvad saasteained

Köögiviljades sisalduvad kasulikud ühendid

Järgnevalt on toodud mõningate köögiviljade kasulikud omadused. Loetelu ei ole kindlasti täielik ning kindel reegel on see, et tuleks süüa võimalikult palju erinevat sorti ja erivärvides köögivilju.

Tomatid

Lõuna-Ameerikast pärit tomat, mis on tegelikult mari, kuid mida me kutsume aedviljaks, oli esimesena kasutuses inkade juures ning seda kasvatati juba 700 aastat e kr ka Mehhikos. Euroopasse jõudis tomat alles 18. sajandi lõpus ning siis arvasid paljud, et see on mürgine. Lisaks peeti tomatit afrodisiaakumiks ning kutsuti Pomme d’amour ehk armastuseõun.

Tomatid sisaldavad palju lükopeeni, mida leidub vereplasmas ning suure lükopeenisisalduse tõttu on ka värvus punane. Lükopeenisisaldus suureneb tomati soojana töötlemisel, näiteks toores tomatis on lükopeenisisaldus 3025, keedetud tomatis 4400, tomatimahlas purgis 9318 µg lükopeeni 100g kohta. Enim toitaineid leidub tomati koores, seepärast on näiteks koortega valmistatud tomatipüree kasulikum kui kooritud tomatitest tehtud püree. Soovitavam on kasutada tumedamaid tomateid, sest neis on rohkem lükopeeni ning ka maitse on parem.

Lükopeen koos betakaroteeniga on antioksüdant, vähendades paljude haiguste riski nagu näiteks südame-ja veresoonkonna haigused, luuhõredus, teatud vähivormid ning diabeet. Tomateid on ka kollast värvi, mis sobivad ka allergikutele, kes ei talu tomatis leiduvat looduslikku punast värvainet.

Maitse tuleb kõige paremini esile, kui tomat korjata küpsena varre küljest. Poes müüdavad tomatid korjatakse aga ära rohelisena ning järelküpsevad etüleenis, seetõttu on nende värv heledam ning maitse vähem intensiivne. Kuigi tomatis on palju lükopeeni, on seal ka palju teisi kasulikke toitaineid.

Uuringud on näidanud, et need ained aitavad kaasa parema tervise saavutamisele. Näiteks loomadel tehtud testid on näidanud, et tervetest tomatitest valmistatud tooted kaitsevad paremini eesnäärmevähi vastu kui ainult lükopeeni sisaldavad toidulisandid.

Harvardi rahvatervise kooli uuringud näitasid, et meestel, kes sõid nädalas kümme või enam tomatitest valmistatud portsjonit, kahanes eesnäärmevähirisk 45 protsenti. Kõige tavalisem söödud tomatiroog oli spagetikaste, küpsetatud tomatid osutasid suuremat kaitset kui küpsetamata tomatid ja tomatimahl.

Lükopeen on rasvas lahutuv ja koondub rasvkudedesse, näiteks nahaalusesse rasvakihti. Kuna lükopeeni molekul neelab tõhusalt ultraviolettkiirgust, pakub ta mõningast kaitset päikese tekitatava nahakahjustuse eest.




Tomati kasulikud omadused:

1. Vähekaloriline tervisepomm
Tomatis on ca 20 kalorit, kuid sisaldab palju kasulikke aineid nagu lükopeen, beetakroteen, E-vitamiin ja C-vitamiin.
2. Kaitseb nahka
Tomatite intensiivne punane värv tuleb pigmendist lükopeen, mis on efektiivne antioksüdant ning kaitseb tomatimarja päikese kahjulike UV-kiirte eest ning uuringud on näidanud, et kui inimese veres leidub suures koguses lükopeeni, kaitseb see ka meie nahka tugeva päikesekiirguse eest.
3. Ennetab vähi teket
Lükopeenil on vähki, eriti eesnäärmevähki ennetavad omadused, ning lisaks mõjub vähirakke pidurdavalt.
NB! Tomatite lehed on mürgised ning neid ei tohiks süüa. Tomatiallergia on üks levinumaid toiduallergiaid.


Nõuanded

  • Lükopeen on rasvas lahustuv, seepärast suudab keha omastada seda paremini koos rasvaga, näiteks tomateid koos oliivõliga süües.
  • Tomatikaste ning ketšup sisaldavad sama palju lükopeeni kui värsked tomatid, kuna pigment talub hästi kuumust.
  • Osta soovitavalt tumepunaseid tomateid ning soovitavalt ökoloogilisi, mis sisaldavad vähem mürke.
  • Tomatid on külma vastu tundlikud, seepärast säilita neid toatemperatuuril.
  • Kui soovid küpsemist kiirendada, aseta tomatid koos banaaniga paberkotti.

Allikas: Alltommat.se

Porgandid

Porgand kuulub dieettoitude hulka. Porgand on lausa A-vitamiini eelvitamiini karotiini kontsentraat ning seetõttu kasulik nii lastele kui ka vanuritele. Porgand sisaldab vitamiine B1, B2, pantoteen- ja foolhapet, karotiini, suhkrut (8—15 %), magneesiumi, kaltsiumi, naatriumi, mangaani, fosforit. Porgandis sisalduv karotiin muudetakse organismis A-vitamiiniks. Veel on porgandis C-vitamiini ja ta on E-vitamiini allikas.
Kõiki kasulikke aineid on rohkem toores porgandis. Järelikult on eriti kasulik närida porgandit toorelt või juua porgandimahla. Toore porgandi karotiinist omastab inimese organism umbes 10 %, kuid rasva lisamisel tõuseb karotiini omastatavus 85—90 protsendini.
Koduses toiduvalmistamises on porgand Eestis koos kurgiga valge peakapsa järel teisel-kolmandal kohal; 11—13 % tarbitavast köögiviljast moodustab porgand.
Porgandi seemneid kogutakse septembris-oktoobris. Seemnetee aitab imetavaid emasid, kui rinnapiima ei jätku, abi on sellest ka neerukivitõve ja hemorroidide korral. Porgandiseemnetega on lahustatud neeru- ja põiekive (mitte sapikivisid!).
Ravitoimega on nii porgandi juur, pealsed kui ka seemned. Porgandil on põletikuvastane, higi- ja uriinieritust soodustav ning kergelt lahtistav toime. Samuti on porgand kasulik müokardi infarkti, stenokardia,ateroskleroosi, aneemia, polüartriidi, seedehäirete, ülemiste hingamisteed katarride, stomatiidi, kasvajate ja spasmide puhul.
Porgandi tarvitamine ravimina on vastunäidustatud kilpnäärme alatalitluse, mao- ja kaksteistsõrmiku haavandite ning maksa- ja soolepõletiku korral.
Probleemiks on porgandi säilitamine talvel, sest ta rikneb palju kergemini kui näiteks kaalikas.
Porgandi keeduvette soola ei panda, sest see halvendab maitset ja pikendab veidi ka keeduaega. Porganditoitude maitsestamiseks sobib hästi petersell.(ÜLO KARD-http://www.videvik.ee/487/porgand.html)


Kapsad

Kapsast on tuntud kultuurtaimena juba vähemalt 4000 aastat. Seda kasvatatakse troopikast põhja poole kõikjal, isegi polaarjoone taga. Kapsa populaarsuse põhjus on lihtne: teda saab kogu aja tarvitada värskelt, hapendatult, kuivatatult, marineeritult ja muul viisil konserveerituna.
Eestis kasvatatakse toiduks kõige rohkem valget peakapsast, üha enam levib lillkapsas, mis on Euroopas hinnatuim kapsateisend. Igapäevasemaks on saanud ka punane ja kähar peakapsas ehk savoia, nuikapsas ehk koolrabi, rooskapsas ehk brüsseli kapsas ja brokoli ehk spargelkapsas.
C-vitamiini rohkem kui sidrunis
Meie oludes hinnatavat C-vitamiini sisaldab valge peakapsas keskmiselt 50 mg 100 g kohta (50 mg %), s.o. umbes sama palju kui sidrun või apelsin (40 mg %), kuid kaks korda rohkem kui tomat, kuus korda enam kui porgand ja seitse korda rohkem kui õun. Täiskasvanud inimese C-vitamiinivajaduse rahuldab sügisel 150—200 g toorkapsast päevas. Punases peakapsas, lill- ja rooskapsas on C-vitamiini veelgi rohkem. Toitumise seisukohalt on tähtis, et ka kevadeks säilitab valge peakapsas peaaegu 30 mg % askorbiinhapet, enamiku köögiviljadega võrreldes on seda suhteliselt palju. Kapsa toiduks valmistamisel osa C-vitamiinist hävib kuumuse ja õhuhapniku toimel: hautamisel ja keetmisel 50—70 %, aurutamisel 33 %.
Kapsastes on ka B-rühma vitamiine, K- ja E-vitamiini. Vähivastase ainena tuntud karotiini aga leidub kõige rohkem rooskapsas.
Kasulikud mineraalained
Mineraalaineid sisaldavad kapsad 0,6—1,3 %. Need osalevad kõikides füsioloogilistes protsessides ning aitavad korrastada ka organismi veemajandust. Eeskätt roos- ja nuikapsas, ka punases ja valges peakapsas on märkimisväärselt kaaliumi, mis vähendab koevalkude veelembust, soodustab sel teel vedeliku väljaviimist organismist. Naatriumi leidub kapsastes vähe, mistõttu nad sobivad hästi siis, kui on vaja piirata toidu keedusoolasisaldust. Peakapsa välimised lehed ja lillkapsas sisaldavad ligi 50 mg % kaltsiumi, mida organism hästi omastab. Vähemal määral leidub kapsastes magneesiumi, fosforit ja rauaühendeid. Viimaseid on lillkapsas rohkem.
Mikroelementide poolest on kapsas suhteliselt vaene; võiks ehk nimetada koobaltit, mis võtab organismis osa vereloomest. Maanteeäärsetel peenardel koguneb kapsastesse autode heitgaasist kahjulikku pliid.
Väike kalorsus
Kapsas on rohkesti vett ja vähe süsivesikuid (3—5 %), kusjuures viimastest peaaegu poole moodustavad seedimatud kiudained — need soodustavad soolestiku tegevust ja aitavad organismist kolesterooli välja viia. Kiudaineid on rohkem valges peakapsas, nui- ja rooskapsas, vähem lill- ja hiina kapsas. Valku on kapsas 1,2—4 % — rohkem roos-, lill- ja nuikapsas, vähem valges ja punases peakapsas.
Kapsad sisaldavad väärtuslikke toitaineid, kuid toiduenergiat annavad nad vähe — 100 g valget pea- või lillkapsast annab 23—28 kcal, s.o. kolmandiku kuni poole sellest, mida saab näiteks kartulit süües. See-eest on kapsad suuremahulised ja tekitavad kiiresti küllastustunde. Seega võivad kapsast rohkesti süüa ka tüsedusele kalduvad ja väheliikuvad inimesed. Kapsad peaksid kuuluma ka selle inimese menüüsse, kes soovib kaalus maha võtta.
Kapsa raviomadused
Kapsast kirjutatakse ka mõnes ravimtaimeraamatus. Peale tõiga, et teda tarvitatakse toiduainena, annavad selleks põhjust veel kaks asjaolu.
Esiteks — juba Rooma arstid soovitasid pestud ja näiteks taignarulliga katki muljutud kapsalehti soojendatult panna riidekotikeses koeranaeltele, haavanditele, külmamuhkudele ja verevalumitele. Neli korda päevas vahetatav kapsamähis kiirendab paranemist.
Teiseks — 1948. aastal avastati USA-s, et kapsas sisaldab S-metüülmetioniini, mis mõjub ravivalt maokatarri ja haavandtõve korral. Esimeses vaimustusehoos hakati S-metüülmetioniini nimetama U-vitamiiniks (lad. k. ulcus — haavand). Nüüd kõneldakse vitamiinitaolisest ainest. S-metüülmetioniini saamiseks pruugitakse peakapsa toormahla või hõõrutud värsket kapsast. Keetmisel hävib see ühend 90 minuti jooksul. U-vitamiini leidub ka teistes köögiviljades, kuid vähem kui valges peakapsas.

Hapukapsas

Umbes pool valge peakapsa saagist kasutatakse ära hapendatult. Hapendamise aluseks on piimhappekäärimine — bakterid muudavad kapsas leiduvad süsivesikud piimhappeks. Kui viimase sisaldus on vähemalt 0,6 %, siis ta konserveerib üsna hästi. Hapnemisel rakukestad kobestuvad ja kapsas muutub seedemahladele hõlpsamini kättesaadavaks. Piim- ja teised orgaanilised happed tugevdavad maomahla- ja sapieritust. Hapukapsas ja kapsasoolvees on veel kevadelgi 20—30 mg % C-vitamiini. Kasulik toiduaine!
Hapukapsast ei maksa pesta, sest vesi uhub ära kapsavedelikus lahustunud väärtuslikud vitamiinid ja mineraalained. Kui kapsas on toidu valmistamiseks liiga hapu, siis lisatakse juurde värsket kapsast või natuke suhkrut.
HARRI JÄNES- http://www.videvik.ee/513/kapsas.html


Kontrollküsimused!

Küsimus: Kuidas on võimalik hoiduda ensümaatilist oksüdatiivset pruunistumist?


Küsimus: Miks ei või kartuleid päras põllult koristamist jätta päikese kätte kuivama?
Free JavaScripts provided
by The JavaScript Source

<< Eelmine leht  / Järgmine leht >>