Köögiviljadega seonduvad saasteained

Lämmastikuringe on lämmastiku tsükliline liikumine atmosfääri gaasilisest vormist anorgaaniliste ja orgaaniliste ühendite seotud lämmastikuks ning tagasi atmosfääri gaasiliseks vormiks.

Lämmastikuringe on üks peamisi looduse aineringeid, mida inimene oma huvides mõjutab. Lämmastik on tähtis taimede toitaine. Looduslikes oludes on tavaline taimedele kättesaadava lämmastiku defitsiit. Põllumajanduses kasutatakse taimede kasvatamiseks lämmastiku peamise allikana mineraalväetisi ja sõnnikut. Mineraalväetistes sisalduvad nitraadid on taimedele ja paljudele mikroobidele lämmastiku allikaks, nende elutegevuses redutseeritakse nitraatlämmastik taas ammooniumlämmastiku tasemele. Lämmastikuringe tasakaalu rikub lämmastikväetiste  järjest suurenev  tootmine ja kasutamine, selle tagajärjel  väheneb  lämmastiku  tagasipöördumine atmosfääri.

Samas õigel ajal ja paraja normiga antud mineraalväetiste lämmastikust satub pinna- ja põhjavette kuni 3%. Taimekatteta aladelt on väetiste leostumine ja väljapesemine suurem.

Eestis tõusis mineraalväetiste kasutamine järsult 1970. aastatest alates. Sellel perioodil algaski ulatuslik lämmastiku ühendite hajureostus põllumajandusmaadel. Ülemäärased nitraatioonid põllumaade aluses põhjavees pärinevad taimede poolt kasutamata jäänud lämmastikust. Osa taimede poolt kasutamata jäänud lämmastikust kandub mullast sademetega välja. Üks osa väljakantavast lämmastikust läheb pinnaveekogudesse, teine aga läheb põhjavette. Osa põhjavette jõudnud lämmastiku ühenditest denitrifitseerub mikroorganismide toimel ja lendub. See toimub siis, kui põhjavees või maa sees elavatel mikroorganismidel on anaeroobsed tingimused. Aeroobsesse põhjavette jõudvad lämmastikuühendid liiguvad allikate kaudu pinnavette. Põhjaveekihi reostumise kiirus nitraatiooniga sõltub piirkonna hüdrogeoloogilistest tingimustest (kui paks ja tihe on pinnakate põhjavee ja maapinna vahel).

Joonis 1. - lämmastikuringe looduses, pildi allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/File:Nitrogen_Cycle.svg         

Üks määravatest teguritest on sademete hulk, mis nõrgub põhjavette, võttes mullast kaasa lämmastikühendeid. Sademete hulgast sõltub millises koguses vees mullakihist väljaleostuvad lämmastikuühendid lahjenevad. Põhjaveekihis toimuvate muutuste kiirus oleneb põhjaveekihi kaitstusest  ning pinnase filtratsiooniomadustest. Teiseks määravaks teguriks on põhjaveekihi geokeemiline olukord. Anaeroobses veekihis nitraadid denitrifitseeruvad kuni puhta lämmastikuni, seejärel lämmastik lendub. Kuna aga sügavamad veekihid on anaeroobsed, siis levib nitraatreostus sinna väga aeglaselt. Aeroobses põhjavees nitraadid aga ei lagune vaid liiguvad edasi.

Küll aga lämmastikväetiste õigel kasutamisel oluliselt ei reostata pinna- ega põhjavett. Pindmine põhjaveekiht hakkab nitraatidega ohtlikult reostuma, kui mineraalväetistega antakse lämmastikku Lõuna-Eestis üle 70-80 kg ning Kesk- ja Põhja-Eestis üle 90-100 kg haritava maa hektarile.

Nitraadireostuse vältimiseks on järgmised lahendused: sügiskünni pindade vähendamine, talvel taimkattega põllupindade suurendamine, veevõrkude rajamine, veevõtt sügavamatest kaevudest, vähendada põldudele antavaid väetisekoguseid, vältida lämmastikväetiste liigkasutamist, kasutada väetisesegusid või liitväetisi, mis sisaldavad lämmastiku-, fosfori- ja kaaliumiühendeid kindlas vahekorras, sest neid omastavad taimed paremini. Kaalium soodustab süsivesikute sünteesi taimedes ja vähendab nitraatide kuhjumist. Kasulik oleks mõõdukalt kasutada nii orgaanilisi kui mineraalväetisi. Soodustada mahepõllunduse levikut. Kontrollida heitvete puhastusseadmete korrasolekut. Leida vahendeid nende täiustamiseks ja puhastusseadmete ehitamiseks asulatesse, kus need puuduvad.

<< Eelmine leht  / Järgmine leht >>