Köögiviljadega seonduvad saasteained

Lämmastikuühendite toksikoloogiast

Alles möödunud sajandi lõpul avastasid saksa agrokeemikud, et üleväetamisel taimed ei kasuta kogu lämmastikku, vaid koguvad osa tagavaraks. Hiljem selgus, et inimese ja loomade jaoks muutuvad need liigsed tagavarad hädaohtlikuks.

Joogivee kõrge nitraadisisaldus põhjustab imikute met- ja sulfhemoglobineemiat. Joogivees olevad nitraadid ja nitritid võivad olla kantserogeensete ühendite eelproduktideks, mis võivad esile kutsuda vähki. Eestis on nii haigestumine kui ka suremus peen- ja jämesoole, aga ka sapipõie vähki oluliselt tõusnud. Siin võib osa olla ka joogivee nitraadisisaldusel. Selle terviseriski hindamiseks on vaja vähiregistri andmed seostada tarbitud vee kvaliteediga, mida senini ei ole tehtud. Ühisveevärgi vett kasutab umbes 75% elanikest. Ülejäänud Eesti elanikkond kasutab madalaid pumba- või salvkaevusid. Salvkaevude vees on nitraatide sisaldus tihti aga kõrge. Näiteks Tartus ületas selle kontsentratsioon lubatut 63% juhtudest, sageli isegi mitmekordselt. Maapinnalähedaste kihtide vesi on kohati reostunud lämmastikühenditega (ammoonium, nitritid ja nitraadid), mis on pärit põllumajandustegevusest, valdavalt ebaõigest mineraalväetist ja sõnniku kasutamisest. Nitraatide tase joogivees on reguleeritud, et kaitsta imikuid methemoglobineemia eest.

Osa nitraate ja nitriteid, sattudes seedekanalisse, mao ja soolte mikrofloora poolt metaboliseeritakse, aga ülejäänud kogus imendub kergesti organismis. Sõltuvalt soolte mikrofloorast, keskkonna pH-st ja toidu iseloomust moodustuvad NO–, NO2, N2O5, hüdroksüülamiin, ammoniaak jt ühendid, mis on võimelised kergesti organismis imenduma. Imendumine toimub peamiselt maos. Organismi sisenenud nitraatidest eraldub 8 tunni jooksul 42-90% nitraate uriiniga. Veres tõuseb methemoglobiini tase maksimaalseks juba 2-3 tundi peale nitritite manustamist (näiteks joogiveega). Nitraatide kontsentratsioon tõuseb uriinis ja süljes proportsionaalselt organismi sisestatud kogusega. Osaliselt tekib nitriteid inimese organismis ka tänu nitraatidele, mille muundamine nitrititeks algab juba inimese suus oleva sülje mikroflooraga, milles sisaldub teatud hulk vastavaid baktereid. Nitraadid ei moodusta methemoglobiini ega oma iseenesest erilist toksilisust. Neid võib lugeda nõrkadeks toksiinideks. Nitraadid, sattudes joogivee või toiduga inimese või looma organismi, vähendavad punaste vereliblede võimet siduda endaga hapnikku. Organismis võib tekkida hapnikuvaegus. Aju ja südame puudulik varustamine hapnikuga on tervisehäirete põhjuseks. Tavaliselt on 1-2% organismi hemoglobiinist methemoglobiini vormis, kuid kui see suurus ületab 10%, võib see muutuda tervisele kahjulikuks. Eriti ohtlik on see noorele organismile, sealhulgas väikelastele.

Peamiseks methemoglobineemia põhjuseks on liigne nitraatide sisaldus vees, mida kasutatakse lastetoitude valmistamiseks.  Hispaanias uuriti aastatel 1993-1998 erinevaid imikuid. Tulemustes selgus, et selle aja sees diagnoositi 7 imikul methemoglobineemia.

Antud uurimuses täheldati, et peamine nitraatide allikas oli joogivesi, mida kasutati lastetoitesegude valmistamiseks, lisades sinna kõrge nitraadisisaldusega koduseid köögivilju (sisaldasid keskmiselt nitraate 3200 mg/kg). Samuti leiti, et methemoglobineemiat esineb eelkõige alla 6-kuustel imikutel, mida on kinnitanud ka teised autorid. Nimelt kuuendaks kuuks on seedesüsteem täielikult väljaarenenud ja risk nitraatidega seotud methemoglobineemiaga on oluliselt vähenenud.

Erinevad autorid leiavad, et toksilise methemoglobineemia tekke põhjuseks lastel on nende maomahlade madal happesus, mis soodustab redutseerivate bakterite paljunemist maos ja seedetrakti ülemises osas, mille tulemusena nitraadid taandatakse nitrititeks. Erinevalt täiskasvanutest, on lastel kahe spetsiifilise fermendi vaegus, mis teostavad methemoglobiini muundumist hemoglobiiniks. Mõned autorid arvavad, et methemoglobineemia võib tekkida ka nitraatide otsesel mõjul hemoglobiinile nende suurte koguste sattumisel lapse organismi, eriti just joogiveega, kuna laste organism imab vett 6 korda rohkem kui täiskasvanul kehakaalu ühiku kohta. Väidetakse, et kui lapse ema joob nitraadirikast vett, siis rinnapiim võib olla lapsele ohtlik. Eriti kõrget tundlikust nitraatide suhtes täheldatakse väikelastel, kes kannatavad mao-sooletrakti funktsioneerimise häirete all ning mille tulemusena suureneb nitraate taandavate bakterite hulk.

Arvatakse, et nitraadimürgistuse heaks kaitsevahendiks on rohke keefiri joomine ning hapukurkide ja hapukapsaste söömine. Mürgistusevastaseks toimeaineks on siin piimhape. Ligikaudu samasugune on palju mürgisemate ainete – nitritite toime, mis lisaks võivad mõjuvada veel vähkitekitavalt. Mõne kirjandusallika andmetel muutub 5% nitraatidest organismis nitrititeks. Organismis võivad nitraadid ja nitritid moodustada amiinide ning mõningate teiste ühenditega nitrosoamiine, mis on otseselt kantserogeensed. Otsene mürgistus on siiski harv, hoopis halvem on pidev ja märkamatu nitraatide ning nitritite manustamine joogivee ja toiduga. Siin avalduvad haiguse sümptomid alles pikema aja järel.

Nitritite toksiline toime seisneb veres oleva hemoglobiini sidumises, moodustades veres methemoglobiini ja vähesel määral sulfohemoglobiini. Methemoglobiini on alati veres teatud kogus ja seda reguleerivad fermentsüsteemid. Kui methemoglobiini on veres üle normaalse taseme (~2%), siis viib see organismi tasakaalust välja. Methemoglobiin ei ole võimeline transportima veres hapnikku. Hapniku transportijaks on aga hemoglobiin. Methemoglobiini suur sisaldus veres seega vähendab vaba hapniku kogust, sidudes hapniku, ei loovuta ta seda. Üks mg nitritit on võimeline veres siduma 2000 mg hemoglobiini. Väga ohtlik on ühekordne suur nitriti annus, samuti nitriti kogused, mis on pikka aega organismi kaitsepiiril. Veres olevad fermendid (methemoglobiini reduktaas) on selle tulemusena kogu aeg pinge all ja organismi kaitsevõime ammendatakse. Terve inimese veres on tavaliselt 2% methemoglobiini, kuid 8-10% methemoglobiini puhul on märgata tsüanoosile algseid sümptome, 30% methemoglobiini puhul on märgata juba ägedaid toksikoosi sümptomeid: hingeldus, tsüanoos, nõrkus, peavalu jne. 50% methemoglobiini kogus veres on juba inimesele eluohtlik. Nitritite toksilisus sõltub peale doosi ka organismi enda kaitsevõimest. Kaitsevõime seisneb fermendi methemoglobiinreduktaasi võimest methemoglobiini tagasi taastada hemoglobiiniks. Methemoglobiini moodustumise suhtes on inimesed erisugused. Tervetele täiskasvanud inimestele ei ole ühekordne nitritikogus ohtlik. Riskigrupi moodustavad eelkõige lapsed, vanurid ja haiged. Näiteks methemoglobineemia esineb peamiselt rinnalastel vanusega kuni 6 kuud, kuna neil veel puudub ensüüm, mis lagundaks nitraate. Kui nitritid tekivad sooltes eelkõige tänu bakteritele, siis vastupidiselt maos seotakse nitrit A-, C-, ja E-vitamiinide poolt, mistõttu näiteks askorbiinhape pidurdab nitrosatsiooni, et ei saaks nitrosoamiine tekkida. Nitrosoamiinide moodustumine organismis on intensiivsem inimestel, kes kannatavad kusepõie infektsiooni või mao madala happesuse all. Kusepõie infektsiooni korral on võimalik, et moodustunud nitrosoamiinid hakkavad imenduma verre.

On kindlaks tehtud, et methemoglobineemia esineb ka koolieelikutel, kuid selle erinevusega, et väikelastel kulgeb haigus raskelt, koolieelikud põevad aga seda kergelt, ilma kliiniliselt märgatavate sümptomiteta. Taoline methemoglobinemia ei jäta siiski laste tervisele mõju avaldamata. Kui veres on juba 10-15% methemoglobiini, saab häiritud südameveresoonkonna funktsioon ja kesknärvisüsteem, nõrgeneb organismi vastupidavus, tekivad ainevahetushäired. Kõrgete nitraadisisalduste suhtes on peale laste tundlikud ka südameveresoonkonna ja hingamissüsteemi haigusi põdevad inimesed, rasedad naised ja eakad inimesed, kellel on häiritud organite ja kudede varustamine hapnikuga. Nitraatide toksilisust tugevdab ka alkohoolsete jookide tarbimine.

<< Eelmine leht  / Järgmine leht >>