Köögiviljadega seonduvad saasteained

Järgnevalt on toodud õpiobjekti autori poolt teostatud ning doktoritöös kasutatud katsete tulemuste lühikokkuvõte.

Aastatel 2003-2005 ja 2006-2008 teostatud köögiviljade nitraatide sisalduse analüüside tulemused

Aastatel 2003-2005 ning 2006-2008 teostati köögiviljadest kokku 1453 nitraatide ja nitritite analüüsi. Esimesel uurimisperioodil, 2003-2005, analüüsiti Eesti jaekaubanduses müüdavate erinevate köögiviljade nitraatide sisaldusi. Kuni Euroopa Liiduga liitumiseni (1. mai 2004) kehtisid Eestis paljude köögiviljade nitraatide sisaldusele piirnormid (Vabariigi Valitsuse määrus nr. 66). Maksimaalselt lubatavaid nitraatide sisalduse piirnorme ületas 17% uuritud köögiviljadest. Kõige sagedamini esines piirnormide ületamist talvel kasvatatud kurkides, kevadistes rohelistes sibulates, kapsastes, kaalikates ja punapeetides. Lehtköögiviljad sisaldasid keskmiselt nitraate  alates 565 mg kg-1 selleris, kuni kõrgeima sisalduseni tillis 2936 mg kg-1. Juurköögiviljade nitraadi sisaldus jäi vahemikku: porgandis 148 mg kg-1 kuni punapeedis 1446 mg kg-1. Madalaim nitraatide sisaldus olid viliköögiviljades: tomatites 41 mg kg-1 kuni kõrvitsates 174 mg kg-1. Alates 1. maist 2004 kehtib Eestis nitraatide sisaldusele köögiviljades Euroopa Liidu seadusandlus. Nitritite sisaldus jäid kõigis uuritud köögiviljades alla 5 mg kg-1, mis oli kvantifitseerimise alampiir.

Järgneval uuringuperioodil 2006-2008 uuriti katte all kasvatatud lehtköögivilju, maitsetaimi ja kurke. Kõrgeim nitraatide sisaldus tehti kindlaks rukolas ehk põld-võõrkapsas, tillis, basiilikus, tüümianis ja petersellis. Eelmainitud maitsetaimede nitraatide sisaldus jäi vahemikku alates 2134 mg kg-1 petersellis kuni 8150 mg kg-1 rukolas.

Eestis kasvatatud hiina kapsas sisaldas nitraate vähem (885 mg kg-1) võrreldes imporditud hiina kapsaga (1344 mg kg-1). Jaekaubanduses müüdav kurk on enamasti kasvanud katte all. Kui võrrelda Eestist pärit kurke ja imporditud kurke, siis kohalikud kurgid sisaldasid nitraate suuremas koguses (335 mg kg-1) kui imporditud (240 mg kg-1) kurgid.

Samal perioodil uuriti katte all kasvatamisel sesoonsuse mõju nitraatide sisaldusele lehtköögiviljades. Hetkel on kehtiv Euroopa Liidu määrus nr 1881/2006, mis kehtestab nitraatide piirnormid mitmetele lehtköögiviljadele. Vastavalt määrusele nr 1881/2006, kehtiv maksimaalne lubatav nitraatide sisaldus sõltub koristusajast - suvisele spinatile 2500 mg kg-1 ja talvisele spinatile 3000 mg kg-1; suvisel ajal koristatud värskele salatile 3500 mg kg-1 ja talvisele 4500 mg kg-1; jääsalati tüüpi salatitele katte all kasvatatuna on nitraatide piirmäär 2500 mg kg-1. Teistele lehtköögiviljadele, nagu hiina kapsas, seller, petersell, till jne. piirnorme kehtestatud ei ole. Nitraatide sisalduse sesoonne erinevus määrati kindlaks lehtsalatis ja spinatis. Talvisel perioodil kasvatatud lehtsalat ja spinat sisaldasid nitraate suuremas koguses kui suvisel perioodil, keskmiselt oli talvisel perioodil nitraatide sisaldus 3325 mg kg-1 ja 2584 mg kg-1 ning  suvisel perioodil 2720 mg kg-1 ja 2090 mg kg-1. Maksimaalselt lubatud nitraatide piirnorme ületas 11,4% lehtsalatitest ja 12,5% spinatist.

Lehtköögiviljadest tarbitakse Eestis kõige suuremates kogustes valget kapsast, mis kasvab põldudel ilma katteta. Võrreldes kahte uurimisperioodi, siis keskmine kapsaste nitraatide sisaldus on mõnevõrra langenud. Aastatel 2003-2005 oli kapsa keskmine nitraatide sisaldus 437 mg kg-1 ja aastatel 2006-2008 oli see keskmiselt 382 mg kg-1.

Köögiviljapõhiste toormahlade nitraatide ja nitritite sisaldus, mikrobioloogia ja pH väärtused – värskes mahlas ja säilitatuna 24 ja 48 tundi kahel erineval temperatuuril

Järgnevalt olid uurimise all köögiviljapõhised toormahlad. Toormahladest moodustati kaks uurimisgruppi – 1) tööstuslikult valmistatud kergpastöriseeritud köögiviljapõhised toormahlad (Seeria 1) ja 2) kodus valmistatud köögiviljapõhised toormahlad (Seeria 2). Mahladest teostati kokku 1200 analüüsi. Nendest uuriti: algseid nitraatide ja nitritite sisaldusi, algset mikrobioloogiat – määrati bakterite üldarv, coli-laadsete bakterite arv ning hallitus- ja pärmseente arvukus ning pH väärtus. Uuriti tööstuslikult valmistatud porgandi-, kapsa- ja peedi toormahlu ning kodustes tingimustes valmistatud porgandi-, kapsa-, peedi-, redise- ja kõrvitsamahlu. Toormahlade säilitamisel külmkapitemperatuuril (4-6 °C) ja toatemperatuuril (20-22 °C) toimuvate muutuste kindlaks tegemiseks määrati 24 tunni ja 48 tunni järgsel säilitamisel nitraatide ja nitritite sisaldus, bakterite üldarv, coli-laadsete bakterite arv ning hallitus- ja pärmseente arv ning pH väärtus. Nitraatide algsisaldus oli kõrge tööstuslikus (Seeria 1) punapeedimahlas (1707 mg kg-1) ja samuti kodustes tingimustes (Seeria 2) valmistatud punapeedimahlas (2625 mg kg-1)  ning redisemahlas (4615 mg kg-1).

Tööstuslike mahlade (Seeria 1) säilitamisel toimus suurim nitraatide sisalduse langus 48 tunni järgsel säilitamisel toatemperatuuril (20-22 °C); nitraatide sisaldus langes porgandimahlas 47%, kapsamahlas 39% ja punapeedimahlas 57%. Sama pika säilitamise järgselt külmkapis (4-6 °C) langes nitraatide sisaldus märksa vähem, vahemikus 11-30%. Suurim nitritite tõus tehti kindlaks peedimahla säilitamisel nii külmkapi- kui ka toatemperatuuril, vastavalt 3,2 kuni 11,1 mg l-1 ja 3,2 kuni 6,8 mg l-1. pH väärtustest langes see kõige enam 24 tundi toatemperatuuril säilitatud porgandimahlas alates pH – 6,3 kuni 4,1. Külmkapitemperatuuril säilitatud mahlades  langes pH vähesemal määral.


Joonis 2. - kodustes (Seeria 2) tingimustes valmistatud köögiviljamahladega säilitamisel toimuvad muutused.

Kodustes tingimustes valmistatud mahlade säilitamisel toimusid nitraatide ja nitritite sisaldustes suuremad muutused kui tööstuslikes mahlades. Nitraatide sisaldus langes 24 tunnise säilitamise järel toatemperatuuril 26-66% algsest tasemest. Samas mahlade säilitamisel 48 tundi toatemperatuuril langes nitraatide sisaldus porgandimahlas 163 mg l-1 kuni 6,7 mg l-1, punapeedimahlas 2625 mg l-1 kuni 523 mg l-1 ja redisemahlas 4615 mg l-1 kuni 1772 mg l-1. Samaaegselt tõusis nitritite sisaldus vastavalt 0,1 kuni 187 mg l-1, 2,1 kuni 578, mg l-1 ja 0,5 kuni 259 mg l-1. Külmkapitemperatuuril säilitamisel toimusid nitraatide ja nitritite muutused väiksemas ulatuses võrreldes toatemperatuuriga. Kõige rohkem tõusis nitritite sisaldus 48 tundi külmkapitemperatuuril säilitatud porgandimahlas, kuni 47 mg l-1. Külmkapitemperatuuril säilitatud mahlades pH märkimisväärselt ei muutunud. Toatemperatuuril toimus märgatav pH langus kõigis mahlades, eelkõige redisemahlas 6,4 kuni 4,2. Seega mahlade säilitamisel pH väärtus langes ning nitritite sisaldus ja mikrobioloogilised näitajad suurenesid, millest võib eeldada, et nitraatide nitrititeks taandumisel suurim osa mikroobsel elutegevusel.

Kui võrrelda mikroobide üldarvu pärast säilitamist 48 tunnilist säilitamist toatemperatuuril, siis mikroobide üldarv suurenes kodustes tingimustes valmistatud toormahlades 173% ja tööstuslikult valmistatud mahlades 161%. Säilitamisel toatemperatuuril suurenesid oluliselt coli-laadsete bakterite arvu ning hallitus- ja pärmseente arvu. Suurim mikroorganismide kasv toimus kodustes tingimustes valmistatud mahladest.

Nitraatide sisalduste dünaamika imikutoitude valmistamisel tööstuslikul tootmisliinil

Uurimiseks valiti populaarseimad imikutoidud, milliste osakaal vastavalt turuuuringutele moodustab ligikaudu 45% kogu imikute konservtoitude läbimüügist Tartumaal. Selgitamaks tööstusliku töötlemise mõju imikutoitude nitraatide ja nitritite hulgale, analüüsiti tootmisahelast võetud proovidest nitraatide ja nitritite sisaldusi. Toorköögiviljadest teostati 66 analüüsi ning tehnoloogilistest etappidest 45 analüüsi. Imikute köögiviljapõhiseid toite tootva ettevõtte erinevast sortimendist võeti tehnoloogilistest etappidest analüüsimiseks järgnevate imikutoitude proovid: porgandimehu, porgandipüree maksaga, köögiviljapüreesupp lihaga, aedviljapüreesupp kanaga, köögiviljaraguu. Proovid võeti imikutoite tootva tööstuse tehnoloogiliselt liinilt järgnevatest etappidest: 1) köögiviljad enne koorimist ja pesemist, 2) kooritud ja pestud toorköögiviljad, 3) köögiviljade ja lisatud koostiskomponentide homogeniseeritud segust, 4) valmis toodetest, pärast autoklaavimist. Köögiviljade eeltöötluse (koorimine, pesemine) mõju selgitamiseks analüüsiti köögivilju enne ja pärast eeltöötlust. Analüüsideks võeti porgandeid, kartuleid, kapsaid ja kõrvitsaid. Kõikides köögiviljades vähenes nitraatide sisaldus võrreldes algse nitraatide sisaldusega 17 kuni 52%. Tehnoloogilise töötlemise käigus avaldavad nitraatide sisaldusele lõpptootes mõju mitmed mehaanilised ja termilised protsessid. Selleks on köögiviljade peenestamine, segamine, erinevate komponentide, sealhulgas vee lisamine ning kuumtöötlemine. Kõige suurem nitraatide langus imikutoidu tehnoloogilistes etappidest leidis aset pärast köögiviljade segule teiste koostiskomponentide lisamist ning homogeniseerimist. Erinevate imikutoitude köögiviljade segu sisaldas nitraate keskmiselt 195 mg kg-1, pärast koostiskomponentide lisamist ja homogeniseerimist, langes nitraatide sisaldus keskmiselt 120 mg kg-1. Seega  nitraatide sisaldus langes keskmiselt pärast erinevate koostiskomponentide lisamist 39%. See on seletatav sellega, et toitudesse lisati madalamate nitraatide sisaldustega komponente ning köögiviljades olnud nitraadid lahustusid segus. Üheks lisatud komponendiks oli joogivesi, kuna nitraadid on vees kergesti lahustuvad, siis toimus kogu imikutoidu segus nitraatide sisalduse langus. Lisatava vee nitraatide sisaldus oli madal <1,5 mg l-1 ja nitritite sisaldus 0,008 mg l-1. Sõltuvalt imikutoitude köögiviljade protsentuaalsest osakaalust, sisaldavad imikutoidud erinevas koguses nitraate. Erinevat liiki Eestis toodetud imikutoitudes kasutatakse köögivilju 35 kuni 55% ja lisatava vee kogus varieerub 18 kuni 45% piires.  Köögiviljapõhiste imikutoitude tehnoloogilise ahela viimase etapi, steriliseerimise jooksul, nitraatide sisalduse oluliselt  (p>0.05) enam ei langenud. Seega sisaldas valmis imikutoit nitraate keskmiselt 107 mg kg-1. Tulenevalt sellest, et imikutoitude tootmine toimub suletud süsteemis, oli võimalik matemaatiliselt välja arvutada nitraatidega tehnoloogilises protsessis toimuvad muutused. Selleks võeti matemaatilisse valemisse kõikide lisatavate komponentide keskmine nitraatide sisaldus ning kõik arvutused tehti vastavalt tootjapoolsele retseptile. Võttes arvesse lõpptootes kõrgefektiivse vedelik kromatograafiga (HPLC) analüüsimisel saadud nitraatide sisaldust ning matemaatilise arvutuse alusel saadud lõpptootes sisalduvat võimalikku nitraatide kogust, jäi lõpptoodete keskmine nitraatide sisaldus sarnaseks. Köögiviljapõhiste imikute toitude HPLC analüüsidest saadud keskmine nitraatide sisaldus oli 107 mg kg-1 ja matemaatiliste arvutuste kohaselt sisaldasid toidud keskmiselt nitraate 99 mg kg-1. Vastavalt antud uurimusele, sõltuvad  lõpptootes sisalduvad nitraatide kogused peamiselt toormaterjali algsest nitraatide sisaldusest ning sellest, kui palju lisatakse madala nitraatide sisaldusega komponente. 

Eesti jaemüügist saadavate erinevate maade imikutoitude nitraatide sisaldus

Selleks uuringuks võeti jaekaubandusest müüdavatest erinevates maades toodetud imikutoitudest proovid ning määrati nende nitraatide ja nitritite sisaldus. Kokku oli uurimise all 25 imporditud ja 45 kohalikku köögiviljapõhist imikutoitu. Selgus, et nitraatide sisaldus oli otseselt seotud imikutoitudes sisalduva köögivilja kogusega. Nendes imikutoitudes, kus oli lisaks köögiviljadele koostiskomponentidena kasutatud riisi või mõningaid muid madala nitraatide sisaldusega tooteid, oli nitraatide sisaldus imikutoidus madalam. Kõige madalam nitraatide kogus tehti kindlaks Ungaris toodetud riisi-porgandipürees kala ja jogurti kastmega, 6 mg kg-1. Kõige suuremad kõikumised nitraatide sisaldustes ühe imikutoiduliigi lõikes olid porgandipürees maksaga, 30 kuni 197 mg kg-1. Keskmine nitraatide sisaldus imikutoitudes oli suhteliselt madal, vastavalt imporditud ja kodumaistes 52 mg kg-1 ja 92 mg kg-1. Kõikides analüüsitud köögiviljapõhistes imikutoitudes jäi nitraatide sisaldus alla Euroopa Liidu määruses nr 1881/2006 kehtestatud maksimaalselt lubatud piirnormi, 200 mg kg-1. Erinevate imikutoitude analüüsidest selgus, et nitraatide sisalduste erinevused oli nendes statistiliselt olulised (p<0.05). Nitritite sisaldus jäid kõikides toodetes alla määramispiiri, < 5mg kg-1.

Nitraatide sisalduse muutused avatud köögiviljapõhistes imikutoitudes säilitatuna erinevatel temperatuuridel

Avatud köögiviljapõhiste imikukonservide säilitamisel imiteeriti kodustes tingimustes osaliselt tarvitatud imikutoitude säilitamisel toimuvaid muutusid. Analüüsimiseks võeti jaekaubandusest kuus erinevat liiki köögiviljapõhist imikutoitu (porgandimehu, porgandipüree maksaga, köögiviljapüreesupp lihaga, köögiviljaraguu, riisiga kõrvitsapüree, mannaga kõrvitsapüree) ning säilituskatse toimumiseks säilitati neid toite avatuna, kuid kaanega kaetult, 2 päeva, ning kahel erineval temperatuuril – külmkapitemperatuuril (4-6 °C) ja toatemperatuuril (20-22 °C). Nitraatide ja nitritite sisaldus määrati koheselt pärast lastetoidupurkide avamist ning pärast säilitamist 24 tundi ja 48 tundi. Kokku teostati 90 analüüsi. Katsete tulemused näitasid, et avatud imikutoidu konservides toimus nitraatide sisalduse tõus. Keskmiselt tõusis nitraatide sisaldus pärast 24tunnist säilitamist külmkapitemperatuuril 2 kuni 11%. Pärast 48tunnist külmkapis säilitamist oli nitraatide sisaldus imikute köögiviljapõhistes toitudes tõusnud 10 kuni 18%, keskmiselt 15%. Toatemperatuuril säilitamisel toimus nitraatide sisalduse suurem tõus, 24 tunni järgselt 13% ja 48 tunni järgselt 29%. Kõrgeim nitraatide sisalduse tõus oli köögiviljapüreesupis lihaga, tõus oli 109 mg kg-1 kuni 147 mg kg-1 (35%). Võttes arvesse keskmisi nitraatide sisalduse tulemusi, selgus, et imikutoitude säilitamisel toatemperatuuril 24 tundi oli nitraatide sisalduse tõus kuni kaks korda suurem, võrreldes säilitamisega külmkapitemperatuuril 48 tundi. Nitritite sisaldus oli kõigis toodetes <5 mg kg-1 ning kahepäevasel säilitamisel see ei muutunud.

Köögiviljade ja köögiviljapõhiste toitude tarbimisest saadavad keskmised nitraatide kogused 

Nitraate ja nitriteid saab inimene toidust, joogiveest ja saastatud keskkonnast. Põhikoguse, 60-90% nitraate saab inimene siiski köögiviljadest ja köögivilja baasil valmistatud toitudest, 11% joogiveest ning vähesel määral teistest toiduainetest (juust, lihatooted jm.). Nitriteid, mis on 10 korda ohtlikumad tarbija tervisele kui nitraadid, saab inimene 65-92% lihatoodetest, köögiviljatoodetest saadakse nitriteid ainult 15%. Kui aga köögiviljatooteid säilitatakse pikemat aega ebasobilikes tingimustes võib tarbija saada ohtliku koguse nitriteid nagu antud uuringutest on selgunud.

Kogu Eesti elanikkond. Arvutuste aluseks on Eesti Statistikaameti aastaaruannetest võetud vastavasse tootegruppi kuuluvate toiduainete tarbimiskogused ja antud uurimuse käigus määrati nitraatide sisaldus köögiviljades. Seejärel arvutati iga köögiviljaliigi päevased tarbimiskogused grammides ja edasi arvutati toidust saadavad keskmised nitraatide päevakogused milligrammides ühe elaniku kohta. Eesti elanik tarbib kõige enam kartulit, kapsast, kurki ja tomatit vastavalt keskmistena 200 g, 36 g, 31 g ja 21g päevas ja väga vähe lehtköögivilju – 5,9 g päevas. Samas tarbib Itaalia ja Hiina elanik keskmiselt 31,3 g ja 82 g lehtköögivilju päevas. Kokku tarbib Eesti keskmine elanik 382 g köögivilju päevas ja saab nendest 62,3 mg nitraate päevas ehk 1,02 mg nitraate 1 kg kehamassi kohta (kk). Keskmiseks kogu elanikkonna kehakaaluks on võetud 60 kg. Maksimaalselt tarbida lubatav päevane (ADI) kogus nitraatide korral on 3,7 mg kk-1.

Lapsed vanuses 1- kuni 6-aastat. Laste poolt saadavate nitraadi koguste arvutamisel võeti aluseks Tartu suuremate lasteaaedade toidumenüüde kuue kuu andmed ja sisseostetud köögiviljade koguste ning kasutamise aruanded. Nende andmete töötlemise tulemusena saadi eri liiki köögiviljade tarbimiskogused ühe lapse kohta päevas. Järgnevate arvutuste teostamiseks jagati lapsed kahte vanuserühma: 1- kuni 3-aastased ja 4- kuni 6-aastased. Järgnevalt võeti aluseks vanuserühma keskmine kaal ning arvutati nitraatide kogused, mille lapsed saavad köögiviljatoitudest.

1- kuni 3-aastaste vanuserühmas tarbiti lapse kohta 198 g köögivilju päevas ja saadi 26 mg nitraate päevas, mis moodustas 52% ADI-st. 4- kuni 6-aastaste vanuserühma lapsed tarbisid köögivilju 226 g päevas ja said nitraate 30 mg päevas, mis moodustas 40% ADI-st. Köögiviljadest tarbisid lapsed kõige enam kartulit, kapsast ja porgandit, vastavalt 150 g, 17 g ja 21 g päevas.

6- kuni 12-kuused imikud. Imikud saavad nitraate köögiviljapüreedest. Antud uurimuses kasutatavad imikutoitude tarbimise kogused on võetud vastavalt lastearstide tarbimissoovitustele. Erinevas vanuses imikud saavad erineva koguse nitraate, piirides 4,4 mg kuni 11 mg päevas, keskmiselt 7,8 mg päevas, mis moodustab 22% ADI arvust.

Köögivilja toormahladest saadavad keskmised nitraatide ja nitritite kogused

Köögivilja toormahladest saadavad keskmised nitraatide ja nitritite kogused sõltuvad oluliselt toormahla liigist, tarbimiskogusest ja mahla säilitamise tingimustest. Köögivilja toormahlu ei tarbi kõik inimesed ja veel vähem tarbitakse igapäevaselt. Neid tarbivad teatud vanuserühmadesse kuuluvad inimesed, eriti need, kes peavad lugu alternatiivmeditsiinist, ja kaalulangetajad. Väikelastele on porgandi toormahl soovitatav komponent nende toidumenüüs.

Täiskasvanud tarbija. Antud töös uuriti kahel erineval viisil köögiviljadest valmistatud toormahlade nitraatide ja nitritite sisaldusi ja nende komponentide dünaamikat mahlade säilitamisel. Uuriti 1) väikeettevõttes tööstuslikult toodetud kergelt pastöriseeritud porgandi-, kapsa- ja punapeedimahla ja 2) kodustes tingimustes valmistatud porgandi-, kapsa-, punapeedi-, redise- ja kõrvitsamahla. Mahlu säilitati külmkapitemperatuuril (4-6 °C) ja toatemperatuuril (20-22 °C) kaks ööpäeva. Nitraatide ja nitritite sisaldus määrati värsketes mahlades ja pärast 24tunnist ja 48tunnist säilitamist. Kodustes tingimustes värskelt valmistatud mahladest saab täiskasvanud tarbija nitraate päevas vahemikus 23 mg kapsamahlast kuni 462 mg redisemahlast, mis on vastavalt 9,7% ADI-st kuni 193% ADI-st. Mahlade säilitamisel nitraatide sisaldus langes ja nitritite sisaldus tõusis eriti kõrgele kodustes tingimustes valmistatud mahlades. Näiteks porgandimahla säilitamisel toatemperatuuril (20-22 °C) langes nitraatide sisaldus 24 tunni möödumisel 163 mg l-1 (algtase) kuni 64 mg l-1 ja nitritite sisaldus tõusis 0,1 mg l-1 (algtase) kuni 110 mg l-1. Analoogsed muutused nitraatide ja nitritite sisalduses toimusid ka teistes uuritud mahlades. Sellisest porgandimahlast saab tarbija nitraate vähe (300 ml tarbimisel 19 mg päevas), aga samas nitriteid väga palju – 33 mg päevas, mis moodustab 846% ADI-st. Selline mahl on tervisele ohtlik. Mahlu tuleb tarbida värskelt ja vajadusel säilitada mitte üle 24 tunni külmkapis. Tööstuslikult valmistatud mahlade säilitamisel toimuvad samasugused nitraatide ja nitritite sisalduse muutused, kuid need protsessid on märksa aeglasemad.

Väikelapsed. Toormahladest soovitatakse lastele anda ainult värsket porgandimahla. Kui lastele vanuses 10 kuni 12 kuud antakse 30 ml värsket porgandimahla päevas, siis sellest saab laps nitraate 12,9 ADI-st ja nitriteid 0,5% ADI-st. Kui seda mahla on säilitatud külmkapis 24 tundi, siis saab nitraate 12% ADI-st ja nitriteid märksa enam – 19,7% ADI-st ning sama pikalt toatemperatuuril säilitatud mahlast saadakse nitraate 5% ja nitriteid 540% ADI-st.


<< Eelmine leht  / Järgmine leht >>